Muusika

Nende päevade tegelikke meeleolusid aimub hoopis inimeste päevikutest ja hilisematest mälestustest. Nii meenutab Valter Ojakäär raamatus „Omad viisid võõras väes”, kuidas küüditamisööle järgnenud päeval kogunesid Pärnu inimesed kõrtsidesse ja restoranidesse, kus „joodi ja prassiti” ning orkestritelt telliti „romanssi „Valge akaatsia” ja muid Siberi lugusid”. Rahva seas levisid kuulujutud Saksa-Nõukogude sõja peatsest puhkemisest. Seda oodati.

Küüdirongide sõidul läbi Eesti tuli kõikjal inimesi raudtee äärde, tihti nuteti, jäeti lahkunutega vaikselt hüvasti. Kuid vagunitest võis teinekord kuulda aga trotslikku laulu. Nii oli Rakverest väljumisel kuulda vagunist kõlamas tuntud lugu „Eestimaa, mu isamaa”/ „Eestimaa, su mehemeel”. Friedrich Kuhlbars kirjutas Tarvastu meeskoori jaoks loo sõnad ja Friedrich August Schulz meloodia ning esimest korda kõlas pala esimesel üldlaulupeol 1869. aastal. Laulust kujunes üks tuntumaid rahvuslikke laule, mis on alati esindanud trotsi võõra võimu vastu ning kuulutanud eestlaste iseteadvust.

Teine küüditamise ja küüditatutega seotud laul, mida küllap ka Siberis palju lauldi, on „Ma tahaksin kodus olla”. Armastatud loo sõnade autor oli toona vaid 22aastane Helmi Koff, kelle Vene valgekaartlased tapsid 1918. aastal Habarovskis, kus Koff töötas Rootsi Punase Risti heaks. „Ma tahaksin kodus olla” sõnad ilmusid esimest korda 1916. aasta jaanuaris Perekonnalehes, viisistas loo aga alles 1939. aasta paiku Johanna Zerning.

„Jää vabaks, Eesti meri” saavutas just sõdurilauluna populaarsuse enamvähem kohe pärast valmimist. Kirjutas selle 1930. aastal graafik, näitleja ja helilooja Viktor Konstantin Oxford. Kuigi laul polnud nõukogude ajal otseselt keelatud – see kõlab näiteks Kaljo Kiisa 1965. a. valminud filmis „Me olime kaheksateistkümneaastased” – häiris see siiski võime. Seda eriti juhul, kui laulu esitatud muudetud kujul: „Saa vabaks, Eesti meri”.

1934. aastal Artur Rinne esituses plaadina ilmunud „Mets mühiseb” on sakslase Max Oscheiti laul, mille eestikeelsete sõnade autor on Sergi Lipp ning millest saigi üks Rinne armastatumaid lugusid, mis omandas okupatsiooniajal kaotatud vabadusel viitavaid lisatähendusi.

Paul Kuusiku sõnade ja Priit Veebeli meloodiaga „Kalevite kants” oli 1930. teisel poolel üks armastatumaid ja mängitumaid laule, mis on säilitanud oma populaarsuse tänini.

1940. aastal Raimond Valgre kirjutatud „Sinilind” on armastatud laul, mille tähendus on ajas muutunud: Valgre isiklik lapsepõlvemeenutus omandas sõja-, okupatsiooni- ja küüditamiskoleduste taustal üldrahvaliku igatsuse tähenduse ning on selle säilitanud tänini.

Eesti rahvusliku muusika klassikasse kuulub ka Martin Körberi „Mu isamaa armas”, mille meloodia kujutab endas Evald Aava mugandust saksa rahvaviisist.

Gert Helbemäe tekstile loodud Boris Kõrveri „Põhja valge naine” on 1930ndate lõpul kirjutatud lugu, mis saigi populaarseks sõja ajal – seda lauldi Eesti rahvusväeosades nii ühel kui teisel pool rindejoont.

Romanss „Seal Siberis Baikali taga” põhineb poeet Dmitri Davõdovi 1848. aastast pärineva luuletuse tekstil. Laul sai kogu Venemaal populaarseks juba enne Esimest maailmasõda. Eesti keeles on laulu lauldud samuti juba vähemalt alates 20. sajandi algusest, seejuures üsna erinevalt mugandatud, kaasaarvatud rahvalikele sõnadele.

19.-20. sajandi vahetusest pärineb ka teine ülimalt populaarne romanss „Valge akaatsia”, mille eri sõnadega versioonid olid Vene kodusõjas vastaspoolte mitteametlikuks hümniks. Kui miljonid nõukogude kodanikud õppisid kohustuslikus korras laulu „Julgelt nüüd lahingusse läheme“, siis miljonid teised, kes olid sunnitud Venemaalt emigreeruma, viisid selle laulu nii romantilise romansi kui ka oma kaotuse hümnina endaga emigratsiooni kaasa. Terves maailmas laulsid vene emigrandid eri sõnadega seda sama viisi.