Pisarate vagun
Installatsioon „Pisarate vagun” meenutab 81 aasta möödumist juuniküüditamisest.
14. juuni varahommikust kuni hilisõhtuni meenutab Tallinnas Vabaduse väljakul avatud „Pisarate vagun” eesti luuletajate loomingu toel 81 aasta möödumist sellest, kui Nõukogude okupatsioonivõimud küüditasid Eestist kümme tuhat inimest. Jüri Üdi, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Kalju Lepiku ja Thavet Atlase luuletustes kajastuvad küüditamine, sellega seotud traumad ning küüditamisohvrite mälestamine läbi aastakümnete ja erinevate olude nii kodu- kui välis-Eestis.Luuletusi esitavad virtuaalselt näitlejad Kersti Kreisman, Helena -Maria Reisner, Merle Palmiste, Kaspar Velberg ja Rein Oja. Muusikalisi meenutusi esitab Toomas Lunge. Raudteele paigutatud vagun, suunaga itta, sümboliseerib ühte 490st küüdivagunist, mis on täitunud „küüditatute pisaratega“.
Seekord on pooled pisarad Ukraina lipuvärvides.
Kõik materjalid, mida installatsiooni valmistamisel kasutatakse on ringlussevõetud materjalidest või korduvkasutatavad.
Ajakava:
Kl. 09.00-22.00 Vabaduse väljak, avatud, kuulatav, vaadeldav installatsioon "Pisarate vagun".
Kl 12.00 Liiva kalmistu, mälestuspärg hukkunud riigiametnike mäletuseks.
Kl 12.00 Asetavad Tallinna Memento esindajad pärjad ja lilled Linda kivi jalamile.
Kl 15.15 Avatakse Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaali nimekoridoris uued nimetahvlid.
Kl 15.50 Asetab Eesti kaadriohvitseride mälestusmärgile pärja Kaitseministeeriumi osakonnajuhataja Hr. Madis Roll.
Kl. 16.00 Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaalis mälestuskontsert ja -tseremoonia
Leinapäeva mälestustseremoonia Maarjamäel Eesti kommunismiohvrite memoriaali „Koduaias“. Kõnelevad Riigikogu esimees Jüri Ratas, justiitsminister Maris Lauri, Läti suursaadik T.E. Raimonds Jansons, Eesti Memento Liidu juhatuse esimees Arnold Aljaste ja Eesti Noorte-Ühenduste Liidu juhatuse esimees Triin Roos Mälestuspalvuse peab Tallinna Toomkoguduse õpetaja, toompraost Arho Tuhkru. Muusikalisi vahepalasid pakub tseremoonial Toomas Lunge. Kõigil külalistel on võimalus asetada memoriaali jalamile peale ametlikku tseremooniat oma lilli ja pärgasid. 17.00 – 17.45 Vabaõhukontsert Tallinna Kammerkoori esituses.
Leinapäeval toimub represseeritute mälestusorganisatsioonide poolt üle vabariigi:
11.00 on Läänemaal mälestuspalvus Toomkiriku ristimiskabelis; 11.00 toimub mälestusüritus Rakveres Okaskrooni mälestusmärgi juures; 11.00 asetatakse pärjad ja süüdatakse mälestusküünlad ka represseeritute mälestusmärgi juures Võrus; 11.00 mälestavad Põlvamaa mementolased terrori all kannatanuid Põlva raudteejaamas ja 12.00 Veriora raudteejaamas; 12.00 asetatakse pärjad Pärnu „Leinapargis“ toimuval tseremoonial; 13.30 on mälestustsremooni küüditatute mälestusmärgi "Risti Rist" juures.; 15.00 Hiiumaal Lehtma sadamas küüditatute mälestuskivi juures leinaseisak ja pärgade ning küünalde asetamine ; 17.00 Viljandis mõisapargis asuva mälestuskivi juures;
Eesti Ohvitserkonna likvideerimine
1941. aastal arreteeris NKVD suure hulga Eesti kaitseväes teeninud ohvitsere ja kaadrisõjaväelasi, kes kõik viidi põhjapolaarjoone taga asunud laagritesse.
14. juunil 1941 arreteeriti ohvitsere üle kogu Eesti. Mehi võeti kinni väeosades, kodudes, tänavatel ja raudteejaamades. Kokku arreteeriti sellel päeval ja saadeti Venemaale 264 ohvitseri, allohvitseri, sõdurit ja kaadrisõjaväelasi.
NKVD lülitas küüditatavate nimekirja ka enne 1941. a juunit erru läinud ohvitserid. Nemadki saadeti Põhja-Venemaa ja Uurali vangilaagritesse, kus kõik 200 meest – mõne üksiku erandiga – maha lasti või muul moel hukkus.
3.-4. juunil esitasid NKVD töötajad Eesti laskurkorpuse komissaridele esimeses järjekorras küüditamisele kuuluvate meeste nimekirjad. 7. juunil teatati, et nii korpusele kui mõlemale selle koosseisu kuuluvale diviisile on määratud uus juhtkond. Endine juhtkond saadeti Moskvasse kõrgematesse sõjaväeõppeasutustesse täienduskursustele. Nii eraldati 24 korpuse kõrgemat ohvitseri, kellest 19 niinimetatud täienduskursustel arreteeriti ja saadeti Siberisse, kus nad pea kõik hukkusid.
Suvelaagrisse jäänud ohvitserid ja mõned allohvitserid arreteeriti ja küüditati juunis 1941. See toimus Petseris endises Kaitseliidu majas. Ohvitseride sinna saamiseks korraldati 13. juunil ühele diviisile näitlik õppus, mida viidi vaatama ilma relvadeta vaatama.
Paari tunni möödudes ilmusid käskjalad nimekirjadega, milles olevad ohvitserid pidid kohe naasma staapi, sõduritele öeldi aga, et ülemad viidi õppustele Lätti. Samas teatati, et Petseris on puhkenud mingi epideemia ja laagrist lahkumine keelati.
Teise diviisi ohvitserid kutsuti peale õhtust loendust staapi, kuhu kästi kaasa võtta isiklik relv, kaarditasku ja kohver isiklike asjadega. Arreteerimisele kuuluvad enam kui 200 ohvitseri ja allohvitseri saadeti autodel Petserisse, kus nad paigutati Kaitseliidu majja. Maja ette pandi NKVD relvastatud valve. Samas peeti ohvitseride üle improviseeritud kohut, kus teatati, et nad on degradeeritud ja et neid süüdistatakse kontrevolutsioonis ja sabotaažis.
Arreteeritud ohvitserid viidi NKVD üksustest ümbritsetud Petseri raudteejaama ja laaditi rongile. Rong sõitis läbi Läti ja Leedu, võttes peale ka seal arreteeritud ohvitserid. Edasi viidi vangid Katõni lähedale Juhnovo laagrisse.
Pärast sõja algust evakueeriti vangid polaarjoone taha Taimõri poolsaarele Norilski 7. range režiimiga erilaagrisse, kus vange kasutati metallimaakide kaevandamisel. Ebainimlike elu- ja töötingimuste tõttu jõudis enam kui 318 ohvitserist kodumaale tagasi ainult 36 (vähem kui 10%). Osa kõrgemaid ohvitsere viidi Lama järve ääre, kuhu ehitati Norilski tehase ja laagrikompleksi juhtkonna puhkekodu. Elutingimused Lama ääres olid mõnevõrra paremad kui Norilskis. Seal surid või lasti maha Baltimaadest toodud 41 vanemohvitserist 22 ehk 54%.
1941. aasta lõpus ja 1942. aasta alguses algasid Taimõri ringkonnakohtu tribunali väljasõiduistungid Norilskis olnud ohvitseride üle. Kolm nädalat töötasid tšekistid palehigis Moskvast ette antud juhtnööride alusel.
Süüdi olid kõik, kes ei olnud Esimese maailmasõja ajal astunud Punaarmeesse või olid osalenud Eesti Vabadussõjas, kuulunud Kaitseliitu, Vabadussõjalaste Liitu või Isamaaliitu või teeninud 1924. aasta riigipöördekatse ajal kaitseväes. Süüdi mõisteti ka lääneriikide kiitmise eest. Süüdimõistmise sellises käsitluses polnud midagi iseäralikku. Niisugune oli nõukogude režiimi ja NKVD kohtusüsteem.
IGAL AASTAL MÄLESTATAKSE VÄRSKAS 1941. AASTAL KÜÜDITATUD JA HUKATUD EESTI OHVITSERE.
Kaitseväe Akadeemia korraldab juuniküüditamise aastapäeval Värskas tseremoonia, et hoida elus mälestust sadade eesti ohvitseride küüditamisest ja hukkamisest 1941. aastal.
Nõukogude võim küüditas ja hukkas reservõppekogunemise nime all 646 Eesti ohvitseri ja kaadrisõjvaäelast. Küüditatud ja hukatud ohvitseride auks on peetud mälestustseremooniat alates 2011. aastast. Korraldanud on seda Eesti Vabadusvõitlejate Liit ja Eesti Eruohvitseride Kogu, alates 2017. aastast on korraldaja Kaitseväe Akadeemia.
Redese Toomson
Sündis Saare maakonnas, Haeska külas, Madise talus 10.09.1928.a. Vanemad Aleksander ja Miina Toomson vahistati 1948. aasta mais, mõlemad surid vangistuses.
Redese oli isamaaliselt meelestatud noor naine, kes abistas ja pidas ühendus Saaremaa metsavendadega. 1946. aasta augustis, ennetades areteerimist, varjus ta metsa ja mõni aeg hiljem liitus Elmar Ilpi metsavendade salgaga.
Osales Saaremaa vastupanuliikumise organisatsiooni ”Lendav surm” loomisel. Langes võitluses Nõukogude Vene okupatsiooni repressiivorganitega 12.08.1950.a.
Augustis 1946 oli 18 aastane Redese Toomson sunnitud oma isatalust lahkuma. Esialgu varjas ta end koos sõbranna ja aatekaaslase Erna Metsaga tema heinaküünis ja mõni aeg hiljem liitus ta Ilpi grupiga. Külmadel talvekuudel said Luulupe küla, Tamme talus kokku saare metsavendade eestvedajad ja sama talu kambris pandi alus oma organisatsioonile, millele kavandati oma vapp ja munder. Loodud vastupanuliikumise grupp sai nimeks „Lendav surm”. Juba 1948. aasta Eesti Vabariigi aastapäevaks annab „Lendav surm” välja isamaalise sisuga kahte tüüpi lendlehti. Mõlemad lendlehed on kinnitatud „Lendava surma” pitsatiga ja allkirjastatud Redese Toomsoni poolt(ilmselt on Redese lendlehtede autor). Nimetatud lendlehtede ja Redese Toomsoni luuletuse koopiad on välja pandud käesoleval ajal Saaremaa Muuseumis metsavendade näitusel „Elu piimanõus”.
Tema võitluskaaslased on tõdenud, et Redese olles metsas, püüdis olla võimalikult isatalu lähedal. Tihti unistas ta Eesti Vabariigi taasiseseisvumisest, mil ta saaks abiks olla oma eakatele vanematele.
Pole kahtlustki, et vägivalda oli. Vägivald tekitas vägivalda. Relvastatud vastupanuliikumine ongi see, et relvi kasutatakse ja siis ka inimesi tapetakse.
Vaata ka dokumentaalsarja „Metsavennad” (ERR Jupiter)
AITA UKRAINAT!
Ukraina rahvaarv: Population of Ukraine: Население Украины: Bevölkerung der Ukraine: Population ukrainienne :Ukrainan väestö: Ukrainas befolkning: Населення України:
44,13 miljonit inimest
6, 983 041
Põgenikke kokku, kes on lahkunud Ukrainast
41 379
Ukraina põgenike Eestis
Rohkem kui 1,3 miljonit ukrainlast, sealhulgas 234 000 last,
on küüditatud sunniviisiliselt Venemaale.
Allikas: Operational Data Portal, PPA; ukrinform
HELP UKRAINE!
More than 1.3 million Ukrainians, including 234,000 children,
were forcibly deported to Russia.
Annetusnumbrid; Donation numbers; Lahjoitusnumerot: Donationsnummer; Spendennummern; Номера пожертвований; Numéros de don; Номери пожертв:
5 € - 900 3801
10 € - 900 3802
50 € - 900 3803
Annetatud summad jõuavad MTÜ Pagulasabi kontole ja annetada saavad kõik Elisa, Tele2 ja Telia kliendid.
were forcibly deported to Russia.
5 € - 900 3801
10 € - 900 3802
50 € - 900 3803
Ajalugu
14. juuni 1941 oli aasta 24. nädala laupäev. Päev oli soe ja päikeseline. Just 14. juuni esimestel tundidel, enamasti veel enne päikesetõusu, klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Tegelikult oli operatsiooni plaanitud alustada koidikul – juuni keskel tõuseb päike kella nelja ja poole viie vahel – tegelikkuses oli paljudes kohtades selleks ajaks aktsioon läbi.
Selle lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse. Ohvrite hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last, 1378 kuni seitsmeaastast last, 15 üle 80aastast rauka, kellest vanim oli 87aastane. Enamik nii väikelastest kui vanuritest suri järgneval aastal, paljud juba pikal teekonnal loomavagunites.
Väljasaadetavail oli ametlikult lubatud kaasa võtta kuni 100 kilo tarbeasju perekonna kohta.
Tegelikult olenes kõik kohapealsest operatiivgrupist, mille moodustasid tšekistid, militsionäärid ja kommunistlikud noored. Asju sai kaasa võtta ainult nende armulikkuse piires. Nii on teada arvukalt juhtumeid, kus kaasa lubati võtta väga vähe või üldse mitte midagi.
14. juunil 1941 toimunud kommunistide massikuriteos ei olnud midagi juhuslikku. Küüditamised kolmes Balti riigis, samuti aasta varem vallutatud Poolas ning nädal enne Saksa-Nõukogude sõja puhkemist Moldovas, Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes oli tüüpiline Nõukogude Liidu hävitustöö allaheidetud rahvaste kohtlemisel. Selle eesmärgiks oli hävitada allutatud rahva eliit ning luua ärahirmutatud kodanikega totalitaarne kommunistlik ühiskond. Hävitamisele määratud inimrühmi nimetas punaideoloogia „sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks”.
Toonased inimesed olid šokis, sest kõik see oli tundunud neile võimatu veel päev varem, helge lähimineviku taustal. Varasema maailma lammutamine oli alanud Eesti riigi hävitamisega, siiski olid vaid vähesed osanud arvestada sellega, et uue võimu brutaalsus on sedavõrd massiline. Kuid vaenlane teadis, millest alata: kui rahval pole enam oma riiki, pole tal kelleltki nõuda ka algelisemaid inimõigusi. Nende hulka kuulub ka õigus kodumaale.
Toonane ajakirjandus toimunut ei kajastanud. Raporteeriti hoopis ainult töövõitudest ja esitati propagandat, tegelikkusega oli lehes trükitul vähe pistmist.
Ajaleht Tartu Kommunist –varasem ja hilisem Postimees – teatas, et teatris Vanemuine esietendus Kaarel Irdi lavastuses Maksim Gorki „Väikekodanlased“. Ajalehes Sirp ja Vasar kirjutati dekaadi ettevalmistustööde hoogustumisest ning sellest, kuidas kogu Nõukogudemaa valmistub tähistama kuulsa vene poeedi Mihhail Lermontovi sajandat surma-aastapäeva.
Punane Virumaa - nagu teisedki lehed – seadsid lisaks esikohale kodanliku diktatuuri hävitamise, sotsialistliku võistluse kui uue nähtuse Eesti majanduses ning maareformi tähtsuse, väites et maa anti esimest korda tõeliste harijate kätte. Puudusi lehtedes esile ei toodud, raporteeriti ainult edusammudest.
Rahva seas levisid kuulujutud Saksa-Nõukogude sõja peatsest puhkemisest. Seda oodati.
Maailma tähelepanu juuniküüditamine ei pälvinud. Käimas oli Teine maailmasõja Saksamaale jätkuvalt võidukas faas ning eelneva aasta jooksul oli Saksamaa koos oma liitlastega vallutanud pea terve Euroopa. Terve 1941. aasta esimese poole oli maailma tähelepanu pööratud Põhja-Aafrikale, kus pärast Suurbritanniale edukat aasta algust olid Teljeriigid kindral Erwin Rommeli juhtimisel alustanud esialgu võidukat pealetungi Egiptuse suunal.
Ameerika Ühendriikide president Roosvelt andis välja korralduse, millega külmutati Saksamaa ja Itaalia varad ühendriikides. Samal ajal pingestus olukord Aasias, kus Jaapani edasitung põrkus seal kolooniaid omavate Euroopa suurvõimude huvipiirkondadega. Üha enam levisid ka kuuldused mõradest Nõukogude-Saksa suhetes. Nii vahendas 17. juuni Punane Virumaa TASSi teadaannet, mille kohaselt olla „Inglise ja üldse välismaa ajakirjanduses” levivad kuulujutud „sõja lähedusest NSVL ja Saksamaa” vahel absurdsed.
Luuletused
Juuniküüditamine leidis ja leiab kajastamist ka eesti ilukirjanduses. Kõige võimsamalt võttis
sel teemal sõna Marie Under oma kogumikus „Mureliku suuga”, mis ilmus vähem kui aasta
pärast toimunut. Luulekogu anti välja 1942. aasta aprillis ning see jäi üheks väheseks sõjaajal
avaldatud luulekoguks. Kuigi Under hoidub kogumikus poliitilisest paatosest ning tema
tekstid on lausa rõhutatult jahedad ning sünged, kirjutas Under end selle kogumikuga eesti
rahva südamesse isamaalaulikuna, kes rääkis kogu rahva eest, kogu rahva nimel ning
asjadest, mis olid kogu rahva südames. On ka oluline, et ta tegi seda veel Eestis olles – nii
jõudis tema sõnum tõesti kõigini.
Mitmes mõttes rõhubki paguluse taak nii Kalju Lepiku (1920-1999) luulet kui selle
retseptsiooni. Olles küll vaieldamatult üks suuri eesti isamaaluuletajaid, jäi 1944. aastal
pagulusse siirdunud Lepiku looming pikalt kodu-eestlastele tundmatuks. Kuid seda olulisem
oli tema sõnum ja roll rahva emotsionaalse mälu, aga ka rahvaliku keele- ja kujundiloome
säilitajana väliseestlaste jaoks. 1958. aastal kogumikus „Kivimurd” ilmunud napp luuletus
„Kellele ma kaeban kurja” on ängistav tekst, mis võtab kokku okupatsiooni, sõja ja
küüditamise koledused.
Mõnevõrra optimistlikumalt – või vähemalt võitluslikumalt – lähenes samadele teemadele
„kuningaspoeet“ Henrik Visnapuu (1889-1951), kes oli juba sõjaeelsel ajal tuntud oma
patriootliku hoiaku poolest. Seejuures puudutas juuniküüditamine Visnapuud isiklikult –
tema kasutütar küüditati koos oma 4aastase lapsega. Ometi kajab nii Visnapuu Saksa
okupatsiooni ajal Eestis kui pärast sõda Saksamaal kirjutatud luuletustest valdavalt vastu
võitluslik hoiak, milles poeet vannutab eestluse edasikestmisele.
Veel kolmandat moodi läheneb samadele teemadele Jüri Üdi, kes oli vaid aastane, mil toimus
uus ja eelmisest suurem eestlaste deporteerimine – märtsiküüditamine. Esimest korda 1971.
aastal kogumikus „Detsember” ilmunud „Lihtne luuletus” on esmapilgul kerglane,
muigamagi ajav, ometi võtab ta väga täpses sõnastuses kokku nii Eesti okupeerimist ja
annekteerimist saatnud kommunistliku propaganda kui järgnenud tegelikkuse –
sundmobilisatsiooni, küüditamise, kolhooside loomise ja pagulusse siirdumise.
Seda, et valusad mälestused küüditamisest elavad eesti inimestes ning peremälestustes edasi, tõestab Thavet Atlas, kelle 2007. aastal ilmunud luulekogu „Kõned kõrbes” sisaldab 1992. aastal kirjutatud teksti „Rahvuse kooma”, mis räägib Siberisse küüditatute kannatustest ja nende mõtestamise raskusest. Tekst on sünge ning sealt jääb kõlama mõte, et iseenda ja oma rahvuse mahavaikimine toob endaga lõpuks kaasa tunde, nagu polekski kumbagi neist olemas ja kõik oleks vaid uni või juhus...
Täname Marie Underi, Henrik Visnapuu, Jüri Üdi/Juhan Viidingu ja
Kalju Lepiku lähedasi luuletuste kasutamise eest.
Eraldi tänu Thavet Atlasele.
Erilised tänud Liina Saksingule idee eest.
Kalju Lepiku lähedasi luuletuste kasutamise eest.
Eraldi tänu Thavet Atlasele.
Erilised tänud Liina Saksingule idee eest.
Muusika
Nende päevade tegelikke meeleolusid aimub hoopis inimeste päevikutest ja hilisematest mälestustest. Nii meenutab Valter Ojakäär raamatus „Omad viisid võõras väes”, kuidas küüditamisööle järgnenud päeval kogunesid Pärnu inimesed kõrtsidesse ja restoranidesse, kus „joodi ja prassiti” ning orkestritelt telliti „romanssi „Valge akaatsia” ja muid Siberi lugusid”. Rahva seas levisid kuulujutud Saksa-Nõukogude sõja peatsest puhkemisest. Seda oodati.Küüdirongide sõidul läbi Eesti tuli kõikjal inimesi raudtee äärde, tihti nuteti, jäeti lahkunutega vaikselt hüvasti. Kuid vagunitest võis teinekord kuulda aga trotslikku laulu. Nii oli Rakverest väljumisel kuulda vagunist kõlamas tuntud lugu „Eestimaa, mu isamaa”/ „Eestimaa, su mehemeel”. Friedrich Kuhlbars kirjutas Tarvastu meeskoori jaoks loo sõnad ja Friedrich August Schulz meloodia ning esimest korda kõlas pala esimesel üldlaulupeol 1869. aastal. Laulust kujunes üks tuntumaid rahvuslikke laule, mis on alati esindanud trotsi võõra võimu vastu ning kuulutanud eestlaste iseteadvust.
Teine küüditamise ja küüditatutega seotud laul, mida küllap ka Siberis palju lauldi, on „Ma tahaksin kodus olla”. Armastatud loo sõnade autor oli toona vaid 22aastane Helmi Koff, kelle Vene valgekaartlased tapsid 1918. aastal Habarovskis, kus Koff töötas Rootsi Punase Risti heaks. „Ma tahaksin kodus olla” sõnad ilmusid esimest korda 1916. aasta jaanuaris Perekonnalehes, viisistas loo aga alles 1939. aasta paiku Johanna Zerning.
„Jää vabaks, Eesti meri” saavutas just sõdurilauluna populaarsuse enamvähem kohe pärast valmimist. Kirjutas selle 1930. aastal graafik, näitleja ja helilooja Viktor Konstantin Oxford. Kuigi laul polnud nõukogude ajal otseselt keelatud – see kõlab näiteks Kaljo Kiisa 1965. a. valminud filmis „Me olime kaheksateistkümneaastased” – häiris see siiski võime. Seda eriti juhul, kui laulu esitatud muudetud kujul: „Saa vabaks, Eesti meri”.
1934. aastal Artur Rinne esituses plaadina ilmunud „Mets mühiseb” on sakslase Max Oscheiti laul, mille eestikeelsete sõnade autor on Sergi Lipp ning millest saigi üks Rinne armastatumaid lugusid, mis omandas okupatsiooniajal kaotatud vabadusel viitavaid lisatähendusi.
Paul Kuusiku sõnade ja Priit Veebeli meloodiaga „Kalevite kants” oli 1930. teisel poolel üks armastatumaid ja mängitumaid laule, mis on säilitanud oma populaarsuse tänini.
1940. aastal Raimond Valgre kirjutatud „Sinilind” on armastatud laul, mille tähendus on ajas muutunud: Valgre isiklik lapsepõlvemeenutus omandas sõja-, okupatsiooni- ja küüditamiskoleduste taustal üldrahvaliku igatsuse tähenduse ning on selle säilitanud tänini.
Eesti rahvusliku muusika klassikasse kuulub ka Martin Körberi „Mu isamaa armas”, mille meloodia kujutab endas Evald Aava mugandust saksa rahvaviisist.
Gert Helbemäe tekstile loodud Boris Kõrveri „Põhja valge naine” on 1930ndate lõpul kirjutatud lugu, mis saigi populaarseks sõja ajal – seda lauldi Eesti rahvusväeosades nii ühel kui teisel pool rindejoont.
Romanss „Seal Siberis Baikali taga” põhineb poeet Dmitri Davõdovi 1848. aastast pärineva luuletuse tekstil. Laul sai kogu Venemaal populaarseks juba enne Esimest maailmasõda. Eesti keeles on laulu lauldud samuti juba vähemalt alates 20. sajandi algusest, seejuures üsna erinevalt mugandatud, kaasaarvatud rahvalikele sõnadele.
19.-20. sajandi vahetusest pärineb ka teine ülimalt populaarne romanss „Valge akaatsia”, mille eri sõnadega versioonid olid Vene kodusõjas vastaspoolte mitteametlikuks hümniks. Kui miljonid nõukogude kodanikud õppisid kohustuslikus korras laulu „Julgelt nüüd lahingusse läheme“, siis miljonid teised, kes olid sunnitud Venemaalt emigreeruma, viisid selle laulu nii romantilise romansi kui ka oma kaotuse hümnina endaga emigratsiooni kaasa. Terves maailmas laulsid vene emigrandid eri sõnadega seda sama viisi.