JUUNIKÜÜDITAMISE
MÄLESTUSPÄEV 2025
14. juuni 1941
Inimõiguste Instituudi pildilugu juuniküüditamisest ning selle eel- ja järelloost annab tugeva ja tundelise pildi ühest eesti rahva kõige pimedamast hetkest. Veiko Tammjärve ajaloolistel fotodel põhinevad pildid on ekspressiivsed ja sisendusjõulised, napp ja kontrastne värvikasutus tugevdavad muljet toimunu traagilisusest. Sellele sekundeerivad tekstid, mis ajaloosündmuste tausta lühidalt ja faktitihedalt lahti seletades aitavad asetada toimunu laiemasse konteksti. Koomiksis saavad sõna nii küüditajad kui nende ohvrid, nii tuntud ajaloolised nimed kui tavalised inimesed, kes ajaloo rataste vahele jäid.
Juuniküüditamise pildilugu on Tallinnas,
Tammsaare pargis nähtav 14.06-15.06.2025
Graafika: Veiko Tammjärv |
Tekstid: Inimõiguste Instituut
INSTALLATSIOON „PISARATE VAGUN“
Installatsioon „Pisarate vagun“ on inspireeritud loomavagunist, millega Nõukogude võim deporteeris inimesi Eestist Venemaa kaugematesse piirkondadesse. Vaguni külgedel on graafiline novell, mis annab lühikese ja visuaalse ülevaate 14. juuni 1941. aasta küüditamise traagilistest sündmustest.
14.06.1941
Esimene Nõukogude okupatsioon Eestis (1940–1941) algas Punaarmee sissetungiga 17. juunil 1940 ja lõppes Saksa okupatsiooni algusega 1941. aastal. Eesti okupeeriti ligi 100 000 Nõukogude sõduri poolt. Lavastati riigipööre, kehtestati nukuvalitsus, rikkudes Eesti põhiseadust, liideti Eesti NSV Liiduga. Kõik toimunu oli Nõukogude võimu poolt jõuga korraldatud ja Eesti rahvale peale sunnitud.
Küüditamine toimus Moskva juhtnööride kohaselt. Eeltööd olid alanud 1941. aasta alguses, need kästi hoida täiesti salajased ja ka operatiivgruppide instrueerimine toimus alles küüditamise eelõhtul, vahetult enne operatsiooni algust.
14. juuni 1941 oli soe ja päikeseline laupäev. Just selle päeva varahommikul, sageli veel enne päikesetõusu, koputati üle Eesti tuhandete kodude ustele. Operatsioon pidi algama koidikul, kuid mitmel pool oli see selleks ajaks juba lõppenud.
Lühikese suveöö jooksul viidi kodudest vägivaldselt minema üle 10 000 inimest (peaaegu
1% toonasest elanikkonnast) – ilma kohtuotsuseta, loomavagunites, tuhandeid kilomeetreid Siberi viletsusse. Ohvrite seas oli sadu lapsi, sealhulgas vastsündinuid ja vagunis sündinuid, samuti üle 80-aastaseid vanureid. Enamik neist suri juba teekonnal või esimese aasta jooksul.
Kuigi ametlikult lubati kaasa võtta kuni 100 kilo asju pere kohta, sõltus kõik kohapealsest operatiivgrupist – tšekistidest, militsionääridest ja komnoortest. Sageli ei lubatud kaasa võtta peaaegu midagi.
See kommunistlik massikuritegu polnud juhuslik. Sarnased küüditamised toimusid samal ajal ka Lätis, Leedus, Moldovas, Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes – kõikjal, kus Nõukogude võim oli alles hiljuti kanda kinnitanud. Eesmärk oli rahva eliidi hävitamine ja hirmuõhkkonna loomine, et juurutada totalitaarne kommunistlik kord. Ohvreid nimetati „sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks”.
Toona valitses šokk – veel eelmisel päeval tundus selline brutaalsus võimatu. Kuid uus võim teadis, kust alustada: kui rahvalt võtta riik, kaob tal ka õigus nõuda oma põhivabadusi – sealhulgas õigust kodumaale.
14. juuni 1941 on Eestis tänaseni mälestuspäev – leinapäev –, mil meenutatakse süütuid ohvreid ja totalitaarse režiimi julmust
.Ajakava
Tänavu möödub 84 aastat juuniküüditamisest, mil Nõukogude võimud saatsid Eestist Siberisse
tuhandeid süütuid inimesi.
Mälestame selle ränga kuriteo ohvreid
ametlikul tseremoonial.
14. juunil kell 16 toimub Maarjamäe Kommunismiohvrite memoriaalis mälestustseremoonia, millele järgneb traditsiooniline vabaõhukontsert.
.15.30–15.50 Uute nimeplaatide avamine memoriaali mälestusseina koridoris..
15.50 Ohvitseride mälestusmärgi jalamile asetab pärja kaitseministeeriumi esindaja..
16.00–17.00 Mälestustseremoonia memoriaali „Koduaias“..
17.00–17.45 Mälestustseremoonia memoriaali „Koduaias“.
Muusikalised vahepalad esitab Tallinna Poistekoor Lydia Rahula juhendamisel.
Mälestuspäeval toimuvad üle Eesti erinevad sündmused.