parallax background

Pisarate vagun



Installatsioon „Pisarate vagun” meenutab 80 aasta möödumist juuniküüditamisest.

14. juuni varahommikust kuni hilisõhtuni meenutab Tallinnas Vabaduse väljakul avatud „Pisarate vagun” eesti luuletajate loomingu toel 80 aasta möödumist sellest, kui Nõukogude okupatsioonivõimud küüditasid Eestist kümme tuhat inimest. Jüri Üdi, Marie Underi, Henrik Visnapuu, Kalju Lepiku ja Thavet Atlase luuletustes kajastuvad küüditamine, sellega seotud traumad ning küüditamisohvrite mälestamine läbi aastakümnete ja erinevate olude nii kodu- kui välis-Eestis.

Luuletusi esitavad virtuaalselt näitlejad Helena Maria Reisner, Merle Palmiste, Kaspar Velberg ja Rein Oja. Muusikalisi meenutusi esitab Toomas Lunge.

Juuniküüditatute mälestusinstallatsiooni piirikontuuriks on samuti nagu märtsiküüditatute puhul endine Nõukogude Liidu piir. See motiiv on kujutatud ka Maarjamäe seinapannool koos raudteeharudega, mis viisid Siberi laagritesse ja väljasaatmiskohtadesse. Raudteele paigutatud vagun, suunaga itta, sümboliseerib ühte 490st küüdivagunist, mis on täitunud „küüditatute pisaratega“.

Kõik materjalid, mida installatsiooni valmistamisel kasutatakse on ringlussevõetud materjalidest või korduvkasutatavad.

Mälestuspäevad Eestis:

Kl. 09.00-22.00 Vabaduse väljak, avatud, kuulatav, vaadeldav installatsioon "Pisarate vagun"

Kl. 12:00.-13.00 Memento: Tartus, kl 11.00 Rukkilille juures; Tallinnas, kl 12.00-13.00 Linda kuju juures; Pärnus kl 12.00-13.00 Pärnu leinapargis; Haapsalus, kl 12.00 Leinapalvus Haapsalu Toomkirikus; Jõgeval, 17. juunil Jõgeva küüditatute mälestuspargis. vt lisa: https://www.memento.ee/uudised

Kl. 14.00 ja kl 18.00 Juuniküüditamise mälestuspäeva ekskursioon Okupatsioonide ja Vabaduse muuseum VABAMU: lisa vt siit: https://www.vabamu.ee

Kl. 16.00-17.45 Maarjamäe kommunismiohvrite memoriaalis mälestuskontsert ja -tseremoonia. Vt lisa siit: http://mnemosyne.ee/leinapaev-malestuskontsert-tseremoonia-ja-installatsioon
parallax background

Kuidas pildistada või filmida hologrammi?



• Skanneerige QR Kood, vajutage linki- näete äppi

• Tõmmake alla Android või Apple äpp

• Seadistage ISO 50

• Seadistage katiku kiirus (shutter speed) 1/24 või 1/40

ProCam X Lite

Android äpp

VSCO Iphone

Apple äpp


parallax background

Ajalugu

14. juuni 1941 oli aasta 24. nädala laupäev. Päev oli soe ja päikeseline. Just 14. juuni esimestel tundidel, enamasti veel enne päikesetõusu, klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Tegelikult oli operatsiooni plaanitud alustada koidikul – juuni keskel tõuseb päike kella nelja ja poole viie vahel – tegelikkuses oli paljudes kohtades selleks ajaks aktsioon läbi.

Selle lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse. Ohvrite hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last, 1378 kuni seitsmeaastast last, 15 üle 80aastast rauka, kellest vanim oli 87aastane. Enamik nii väikelastest kui vanuritest suri järgneval aastal, paljud juba pikal teekonnal loomavagunites.

Väljasaadetavail oli ametlikult lubatud kaasa võtta kuni 100 kilo tarbeasju perekonna kohta.

Tegelikult olenes kõik kohapealsest operatiivgrupist, mille moodustasid tšekistid, militsionäärid ja kommunistlikud noored. Asju sai kaasa võtta ainult nende armulikkuse piires. Nii on teada arvukalt juhtumeid, kus kaasa lubati võtta väga vähe või üldse mitte midagi.

14. juunil 1941 toimunud kommunistide massikuriteos ei olnud midagi juhuslikku. Küüditamised kolmes Balti riigis, samuti aasta varem vallutatud Poolas ning nädal enne Saksa-Nõukogude sõja puhkemist Moldovas, Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes oli tüüpiline Nõukogude Liidu hävitustöö allaheidetud rahvaste kohtlemisel. Selle eesmärgiks oli hävitada allutatud rahva eliit ning luua ärahirmutatud kodanikega totalitaarne kommunistlik ühiskond. Hävitamisele määratud inimrühmi nimetas punaideoloogia „sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks”.

Toonased inimesed olid šokis, sest kõik see oli tundunud neile võimatu veel päev varem, helge lähimineviku taustal. Varasema maailma lammutamine oli alanud Eesti riigi hävitamisega, siiski olid vaid vähesed osanud arvestada sellega, et uue võimu brutaalsus on sedavõrd massiline. Kuid vaenlane teadis, millest alata: kui rahval pole enam oma riiki, pole tal kelleltki nõuda ka algelisemaid inimõigusi. Nende hulka kuulub ka õigus kodumaale.
Toonane ajakirjandus toimunut ei kajastanud. Raporteeriti hoopis ainult töövõitudest ja esitati propagandat, tegelikkusega oli lehes trükitul vähe pistmist. Ajaleht Tartu Kommunist – varasem ja hilisem Postimees – teatas, et teatris Vanemuine esietendus Kaarel Irdi lavastuses Maksim Gorki „Väikekodanlased“. Ajalehes Sirp ja Vasar kirjutati dekaadi ettevalmistustööde hoogustumisest ning sellest, kuidas kogu Nõukogudemaa valmistub tähistama kuulsa vene poeedi Mihhail Lermontovi sajandat surma-aastapäeva. Punane Virumaa - nagu teisedki lehed – seadsid lisaks esikohale kodanliku diktatuuri hävitamise, sotsialistliku võistluse kui uue nähtuse Eesti majanduses ning maareformi tähtsuse, väites et maa anti esimest korda tõeliste harijate kätte. Puudusi lehtedes esile ei toodud, raporteeriti ainult edusammudest.

Rahva seas levisid kuulujutud Saksa-Nõukogude sõja peatsest puhkemisest. Seda oodati.
Maailma tähelepanu juuniküüditamine ei pälvinud. Käimas oli Teine maailmasõja Saksamaale jätkuvalt võidukas faas ning eelneva aasta jooksul oli Saksamaa koos oma liitlastega vallutanud pea terve Euroopa. Terve 1941. aasta esimese poole oli maailma tähelepanu pööratud Põhja-Aafrikale, kus pärast Suurbritanniale edukat aasta algust olid Teljeriigid kindral Erwin Rommeli juhtimisel alustanud esialgu võidukat pealetungi Egiptuse suunal. Ameerika Ühendriikide president Roosvelt andis välja korralduse, millega külmutati Saksamaa ja Itaalia varad ühendriikides. Samal ajal pingestus olukord Aasias, kus Jaapani edasitung põrkus seal kolooniaid omavate Euroopa suurvõimude huvipiirkondadega. Üha enam levisid ka kuuldused mõradest Nõukogude-Saksa suhetes. Nii vahendas 17. juuni Punane Virumaa TASSi teadaannet, mille kohaselt olla „Inglise ja üldse välismaa ajakirjanduses” levivad kuulujutud „sõja lähedusest NSVL ja Saksamaa” vahel absurdsed.

Luuletused

marie-under

Marie Under, Eesti Kultuurilooline Arhiiv, A.Adsoni ja M.Underi fotokogu.

Juuniküüditamine leidis ja leiab kajastamist ka eesti ilukirjanduses. Kõige võimsamalt võttis sel teemal sõna Marie Under oma kogumikus „Mureliku suuga”, mis ilmus vähem kui aasta pärast toimunut. Luulekogu anti välja 1942. aasta aprillis ning see jäi üheks väheseks sõjaajal avaldatud luulekoguks. Kuigi Under hoidub kogumikus poliitilisest paatosest ning tema tekstid on lausa rõhutatult jahedad ning sünged, kirjutas Under end selle kogumikuga eesti rahva südamesse isamaalaulikuna, kes rääkis kogu rahva eest, kogu rahva nimel ning asjadest, mis olid kogu rahva südames. On ka oluline, et ta tegi seda veel Eestis olles – nii jõudis tema sõnum tõesti kõigini.
Mitmes mõttes rõhubki paguluse taak nii Kalju Lepiku (1920-1999) luulet kui selle retseptsiooni. Olles küll vaieldamatult üks suuri eesti isamaaluuletajaid, jäi 1944. aastal pagulusse siirdunud Lepiku looming pikalt kodu-eestlastele tundmatuks. Kuid seda olulisem oli tema sõnum ja roll rahva emotsionaalse mälu, aga ka rahvaliku keele- ja kujundiloome säilitajana väliseestlaste jaoks. 1958. aastal kogumikus „Kivimurd” ilmunud napp luuletus „Kellele ma kaeban kurja” on ängistav tekst, mis võtab kokku okupatsiooni, sõja ja küüditamise koledused.

IMG_6699

Kalju Lepik, Eraarhiiv, pilt on tehtud ca 1940ndate lõpus Rootsis.

henrik-visnapuu

Henrik Visnapuu, Foto: J. & P.Parikas.

Mõnevõrra optimistlikumalt – või vähemalt võitluslikumalt – lähenes samadele teemadele „kuningaspoeet“ Henrik Visnapuu (1889-1951), kes oli juba sõjaeelsel ajal tuntud oma patriootliku hoiaku poolest. Seejuures puudutas juuniküüditamine Visnapuud isiklikult – tema kasutütar küüditati koos oma 4aastase lapsega. Ometi kajab nii Visnapuu Saksa okupatsiooni ajal Eestis kui pärast sõda Saksamaal kirjutatud luuletustest valdavalt vastu võitluslik hoiak, milles poeet vannutab eestluse edasikestmisele.
Veel kolmandat moodi läheneb samadele teemadele Jüri Üdi, kes oli vaid aastane, mil toimus uus ja eelmisest suurem eestlaste deporteerimine – märtsiküüditamine. Esimest korda 1971. aastal kogumikus „Detsember” ilmunud „Lihtne luuletus” on esmapilgul kerglane, muigamagi ajav, ometi võtab ta väga täpses sõnastuses kokku nii Eesti okupeerimist ja annekteerimist saatnud kommunistliku propaganda kui järgnenud tegelikkuse – sundmobilisatsiooni, küüditamise, kolhooside loomise ja pagulusse siirdumise.
EFA.415.0.124375

Juhan Viiding, Eesti Riigiarhiiv, R.Mätlik, 1985.

Uus-Foto

Thavet Atlas, Eraarhiiv.


Seda, et valusad mälestused küüditamisest elavad eesti inimestes ning peremälestustes edasi, tõestab Thavet Atlas, kelle 2007. aastal ilmunud luulekogu „Kõned kõrbes” sisaldab 1992. aastal kirjutatud teksti „Rahvuse kooma”, mis räägib Siberisse küüditatute kannatustest ja nende mõtestamise raskusest. Tekst on sünge ning sealt jääb kõlama mõte, et iseenda ja oma rahvuse mahavaikimine toob endaga lõpuks kaasa tunde, nagu polekski kumbagi neist olemas ja kõik oleks vaid uni või juhus...
Täname Marie Underi, Henrik Visnapuu, Jüri Üdi/Juhan Viidingu ja
Kalju Lepiku lähedasi luuletuste kasutamise eest.

Eraldi tänu Thavet Atlasele.

Erilised tänud Liina Saksingule idee eest.

Muusika

Nende päevade tegelikke meeleolusid aimub hoopis inimeste päevikutest ja hilisematest mälestustest. Nii meenutab Valter Ojakäär raamatus „Omad viisid võõras väes”, kuidas küüditamisööle järgnenud päeval kogunesid Pärnu inimesed kõrtsidesse ja restoranidesse, kus „joodi ja prassiti” ning orkestritelt telliti „romanssi „Valge akaatsia” ja muid Siberi lugusid”. Rahva seas levisid kuulujutud Saksa-Nõukogude sõja peatsest puhkemisest. Seda oodati.

Küüdirongide sõidul läbi Eesti tuli kõikjal inimesi raudtee äärde, tihti nuteti, jäeti lahkunutega vaikselt hüvasti. Kuid vagunitest võis teinekord kuulda aga trotslikku laulu. Nii oli Rakverest väljumisel kuulda vagunist kõlamas tuntud lugu „Eestimaa, mu isamaa”/ „Eestimaa, su mehemeel”. Friedrich Kuhlbars kirjutas Tarvastu meeskoori jaoks loo sõnad ja Friedrich August Schulz meloodia ning esimest korda kõlas pala esimesel üldlaulupeol 1869. aastal. Laulust kujunes üks tuntumaid rahvuslikke laule, mis on alati esindanud trotsi võõra võimu vastu ning kuulutanud eestlaste iseteadvust.

Teine küüditamise ja küüditatutega seotud laul, mida küllap ka Siberis palju lauldi, on „Ma tahaksin kodus olla”. Armastatud loo sõnade autor oli toona vaid 22aastane Helmi Koff, kelle Vene valgekaartlased tapsid 1918. aastal Habarovskis, kus Koff töötas Rootsi Punase Risti heaks. „Ma tahaksin kodus olla” sõnad ilmusid esimest korda 1916. aasta jaanuaris Perekonnalehes, viisistas loo aga alles 1939. aasta paiku Johanna Zerning.

„Jää vabaks, Eesti meri” saavutas just sõdurilauluna populaarsuse enamvähem kohe pärast valmimist. Kirjutas selle 1930. aastal graafik, näitleja ja helilooja Viktor Konstantin Oxford. Kuigi laul polnud nõukogude ajal otseselt keelatud – see kõlab näiteks Kaljo Kiisa 1965. a. valminud filmis „Me olime kaheksateistkümneaastased” – häiris see siiski võime. Seda eriti juhul, kui laulu esitatud muudetud kujul: „Saa vabaks, Eesti meri”.

1934. aastal Artur Rinne esituses plaadina ilmunud „Mets mühiseb” on sakslase Max Oscheiti laul, mille eestikeelsete sõnade autor on Sergi Lipp ning millest saigi üks Rinne armastatumaid lugusid, mis omandas okupatsiooniajal kaotatud vabadusel viitavaid lisatähendusi.

Paul Kuusiku sõnade ja Priit Veebeli meloodiaga „Kalevite kants” oli 1930. teisel poolel üks armastatumaid ja mängitumaid laule, mis on säilitanud oma populaarsuse tänini.

1940. aastal Raimond Valgre kirjutatud „Sinilind” on armastatud laul, mille tähendus on ajas muutunud: Valgre isiklik lapsepõlvemeenutus omandas sõja-, okupatsiooni- ja küüditamiskoleduste taustal üldrahvaliku igatsuse tähenduse ning on selle säilitanud tänini.

Eesti rahvusliku muusika klassikasse kuulub ka Martin Körberi „Mu isamaa armas”, mille meloodia kujutab endas Evald Aava mugandust saksa rahvaviisist.

Gert Helbemäe tekstile loodud Boris Kõrveri „Põhja valge naine” on 1930ndate lõpul kirjutatud lugu, mis saigi populaarseks sõja ajal – seda lauldi Eesti rahvusväeosades nii ühel kui teisel pool rindejoont.

Romanss „Seal Siberis Baikali taga” põhineb poeet Dmitri Davõdovi 1848. aastast pärineva luuletuse tekstil. Laul sai kogu Venemaal populaarseks juba enne Esimest maailmasõda. Eesti keeles on laulu lauldud samuti juba vähemalt alates 20. sajandi algusest, seejuures üsna erinevalt mugandatud, kaasaarvatud rahvalikele sõnadele.

19.-20. sajandi vahetusest pärineb ka teine ülimalt populaarne romanss „Valge akaatsia”, mille eri sõnadega versioonid olid Vene kodusõjas vastaspoolte mitteametlikuks hümniks. Kui miljonid nõukogude kodanikud õppisid kohustuslikus korras laulu „Julgelt nüüd lahingusse läheme“, siis miljonid teised, kes olid sunnitud Venemaalt emigreeruma, viisid selle laulu nii romantilise romansi kui ka oma kaotuse hümnina endaga emigratsiooni kaasa. Terves maailmas laulsid vene emigrandid eri sõnadega seda sama viisi.

Vaata ka eelmiste aastate mälestuspäevi:

2020 | 2019 | 2018 | 2017 | 2016 | 2015 | 2014 | 2013