14. juunil möödub 82 aastat juuniküüditamisest
Juuniküüditamise aastapäeval jõuab Vabaduse väljakule kurikuulus küüditamisauto
14. juunil meenutatakse kogu Eestis 1941. aasta küüditamisohvreid. Tallinnas Vabaduse
väljakul meenutatakse ohvreid “Pisarate küüdiauto” installatsiooniga ja näidatakse
represseeritute nimekirja.
Eestist küüditati 1941. aastal Siberisse rohkem kui 10 000 inimest. Koos korraga alanud
deporteerimislainega viidi Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Valgevenest ja Moldovast
ümberasumisele rohkem kui 85 000 inimest.
Operatsiooni eesmärk oli kodumaalt välja viia omariikluse kandjad: riigiametnikud,
sõjaväelased, politseinikud, majandustegelased, jõukamad talupojad, haritlased ja
seltskonnategelased, keda kommunistlik ideoloogia käsitles oma vastastena – nn
ekspluataatorlike klasside liikmetena. Paljud saadeti vangilaagritesse ning nendega koos
küüditati ka nende pereliikmed. Enamik Siberisse asumisele saadetuist olid naised ja lapsed,
kelle isad ja abikaasad vangistati.
1941. aasta juuniküüditamine oli inimsusevastane kuritegu, mille panid toime NSV Liidu
julgeolekujõud Baltikumis ja endises Bessaraabias, eesmärgiga vabaneda
„nõukogudevastasest elemendist”.
Tavaliselt oli küüditamisele määratutel oma isiklike asjade pakkimiseks vaid paarkümmend
minutit. Sõit külmale maale algas enamiku jaoks püssimeeste valve all veoauto GAZ AAA
kastis ja jätkus loomavagunis. Veoautosid, mis represseerituid jaamadesse viisid, oli Eestis
eri andmetel kokku paari tuhande ringis ning need olid pärit NSV Liidu sõjaväebaasidest, mis
olid loodud vastavalt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti alusel
1939. ja 1940. aastal.
14. juunil mälestame süütuid inimesi, kes langesid okupatsioonivõimude ebainimliku terrori
ohvriks. Neid mäletades loodame, et taolised inimsusevastased kuriteod ei kordu enam
kunagi.
Traditsiooniliselt näeb Tallinnas Vabaduse platsil ekraanil ülevaadet inimestest, keda 1941.
aastal toimunu otseselt puudutas. Ekraanile kuvatakse rohkem kui 12 000 represseeritu
nimed - need olid küüditatud ja vangilaagritesse saadetud, inimesed, kes põgenesid või end
varjasid ning Siberisse küüditatud peredes sündinud lapsed.
Lisaks „Pisarate küüdiautole“ on 14. juunil Vabaduse väljakul üles seatud eesti-, inglise-,
vene- ja saksakeelsed põhjalikud infotahvlid selgitava tekstiga.
Varem on Vabaduse väljakul juuniküüditamise aastapäeval väljas olnud
"Pisarate vagun" ja "Pisarate meri"
Juuniküüditamise aastapäeval jõuab Vabaduse väljakule kurikuulus küüditamisauto
14. juunil meenutatakse kogu Eestis 1941. aasta küüditamisohvreid. Tallinnas Vabaduse väljakul meenutatakse ohvreid “Pisarate küüdiauto” installatsiooniga ja näidatakse represseeritute nimekirja.Eestist küüditati 1941. aastal Siberisse rohkem kui 10 000 inimest. Koos korraga alanud deporteerimislainega viidi Eestist, Lätist, Leedust, Ukrainast, Valgevenest ja Moldovast ümberasumisele rohkem kui 85 000 inimest.
Operatsiooni eesmärk oli kodumaalt välja viia omariikluse kandjad: riigiametnikud, sõjaväelased, politseinikud, majandustegelased, jõukamad talupojad, haritlased ja seltskonnategelased, keda kommunistlik ideoloogia käsitles oma vastastena – nn ekspluataatorlike klasside liikmetena. Paljud saadeti vangilaagritesse ning nendega koos küüditati ka nende pereliikmed. Enamik Siberisse asumisele saadetuist olid naised ja lapsed, kelle isad ja abikaasad vangistati.
1941. aasta juuniküüditamine oli inimsusevastane kuritegu, mille panid toime NSV Liidu julgeolekujõud Baltikumis ja endises Bessaraabias, eesmärgiga vabaneda „nõukogudevastasest elemendist”.
Tavaliselt oli küüditamisele määratutel oma isiklike asjade pakkimiseks vaid paarkümmend minutit. Sõit külmale maale algas enamiku jaoks püssimeeste valve all veoauto GAZ AAA kastis ja jätkus loomavagunis. Veoautosid, mis represseerituid jaamadesse viisid, oli Eestis eri andmetel kokku paari tuhande ringis ning need olid pärit NSV Liidu sõjaväebaasidest, mis olid loodud vastavalt Eesti Vabariigi ja NSV Liidu vahelise vastastikuse abistamise pakti alusel 1939. ja 1940. aastal.
14. juunil mälestame süütuid inimesi, kes langesid okupatsioonivõimude ebainimliku terrori ohvriks. Neid mäletades loodame, et taolised inimsusevastased kuriteod ei kordu enam kunagi.
Traditsiooniliselt näeb Tallinnas Vabaduse platsil ekraanil ülevaadet inimestest, keda 1941. aastal toimunu otseselt puudutas. Ekraanile kuvatakse rohkem kui 12 000 represseeritu nimed - need olid küüditatud ja vangilaagritesse saadetud, inimesed, kes põgenesid või end varjasid ning Siberisse küüditatud peredes sündinud lapsed.
Lisaks „Pisarate küüdiautole“ on 14. juunil Vabaduse väljakul üles seatud eesti-, inglise-, vene- ja saksakeelsed põhjalikud infotahvlid selgitava tekstiga.
Varem on Vabaduse väljakul juuniküüditamise aastapäeval väljas olnud "Pisarate vagun" ja "Pisarate meri"
Leinapäeva mälestustseremooniad ja kontserdid
14. juunil 2023 kell 16 Maarjamäe Kommunismiohvrite memoriaalis.
Sel aastal möödub 82 aastat, mil Nõukogude võimuesindajad küüditasid vägivaldselt Siberisse üle 10 000 eestlase. Tseremoonial mälestame küüditamise ohvreid kõnede, palvuse ja pärgade asetamisega.
Sündmusel on lipuvalve.
Tseremooniale järgneb traditsiooniline vabaõhukontsert, kus tänavu kõlavad Siberi eestlaste laulud Tintura/Ruhnu trio esituses.
Ajakava:
15.15 – 15.50 Nimeplaatide avamine Maarjamäe memoriaali mälestusseina koridoris.
16.00 – 17.00 Mälestustseremoonia memoriaali „Koduaias“. Kõned, mälestuspalvus, mille peab Tallinna Toomkoguduse õpetaja, toompraost Arho Tuhkru, pärgade asetamine, muusikalised vahepalad Wanda-Helene Ollepilt.
17.00 – 17.45 Vabaõhukontsert Tintura/Ruhnu trio esituses
Vabaduse väljakul saab 14. juunil näha Inimõiguste Instituudi loodud installatsiooni „Pisarate küüdiauto“.
Mälestuspäeval toimuvad üle Eesti erinevat sündmused.
Ajalugu
14. juuni 1941 oli aasta 24. nädala laupäev. Päev oli soe ja päikeseline. Just 14. juuni esimestel tundidel, enamasti veel enne päikesetõusu, klopiti üle Eesti tuhandete kodude ustele. Tegelikult oli operatsiooni plaanitud alustada koidikul – juuni keskel tõuseb päike kella nelja ja poole viie vahel – tegelikkuses oli paljudes kohtades selleks ajaks aktsioon läbi.
Selle lühikese suveöö jooksul kisti oma kodudest 10 205 inimest ja küüditati ilma igasuguse kohtuotsuseta loomavagunites tuhandete kilomeetrite taha Siberi viletsusse. Ohvrite hulgas oli 132 alla aasta vanust ja ka vagunis sündinud last, 1378 kuni seitsmeaastast last, 15 üle 80aastast rauka, kellest vanim oli 87aastane. Enamik nii väikelastest kui vanuritest suri järgneval aastal, paljud juba pikal teekonnal loomavagunites.
Väljasaadetavail oli ametlikult lubatud kaasa võtta kuni 100 kilo tarbeasju perekonna kohta.
Tegelikult olenes kõik kohapealsest operatiivgrupist, mille moodustasid tšekistid, militsionäärid ja kommunistlikud noored. Asju sai kaasa võtta ainult nende armulikkuse piires. Nii on teada arvukalt juhtumeid, kus kaasa lubati võtta väga vähe või üldse mitte midagi.
14. juunil 1941 toimunud kommunistide massikuriteos ei olnud midagi juhuslikku. Küüditamised kolmes Balti riigis, samuti aasta varem vallutatud Poolas ning nädal enne Saksa-Nõukogude sõja puhkemist Moldovas, Lääne-Ukrainas ja Lääne-Valgevenes oli tüüpiline Nõukogude Liidu hävitustöö allaheidetud rahvaste kohtlemisel. Selle eesmärgiks oli hävitada allutatud rahva eliit ning luua ärahirmutatud kodanikega totalitaarne kommunistlik ühiskond. Hävitamisele määratud inimrühmi nimetas punaideoloogia „sotsiaalselt ohtlikuks elemendiks”.
Toonased inimesed olid šokis, sest kõik see oli tundunud neile võimatu veel päev varem, helge lähimineviku taustal. Varasema maailma lammutamine oli alanud Eesti riigi hävitamisega, siiski olid vaid vähesed osanud arvestada sellega, et uue võimu brutaalsus on sedavõrd massiline. Kuid vaenlane teadis, millest alata: kui rahval pole enam oma riiki, pole tal kelleltki nõuda ka algelisemaid inimõigusi. Nende hulka kuulub ka õigus kodumaale.
Toonane ajakirjandus toimunut ei kajastanud. Raporteeriti hoopis ainult töövõitudest ja esitati propagandat, tegelikkusega oli lehes trükitul vähe pistmist.
Ajaleht Tartu Kommunist –varasem ja hilisem Postimees – teatas, et teatris Vanemuine esietendus Kaarel Irdi lavastuses Maksim Gorki „Väikekodanlased“. Ajalehes Sirp ja Vasar kirjutati dekaadi ettevalmistustööde hoogustumisest ning sellest, kuidas kogu Nõukogudemaa valmistub tähistama kuulsa vene poeedi Mihhail Lermontovi sajandat surma-aastapäeva.
Punane Virumaa - nagu teisedki lehed – seadsid lisaks esikohale kodanliku diktatuuri hävitamise, sotsialistliku võistluse kui uue nähtuse Eesti majanduses ning maareformi tähtsuse, väites et maa anti esimest korda tõeliste harijate kätte. Puudusi lehtedes esile ei toodud, raporteeriti ainult edusammudest.
Rahva seas levisid kuulujutud Saksa-Nõukogude sõja peatsest puhkemisest. Seda oodati.
Maailma tähelepanu juuniküüditamine ei pälvinud. Käimas oli Teine maailmasõja Saksamaale jätkuvalt võidukas faas ning eelneva aasta jooksul oli Saksamaa koos oma liitlastega vallutanud pea terve Euroopa. Terve 1941. aasta esimese poole oli maailma tähelepanu pööratud Põhja-Aafrikale, kus pärast Suurbritanniale edukat aasta algust olid Teljeriigid kindral Erwin Rommeli juhtimisel alustanud esialgu võidukat pealetungi Egiptuse suunal.
Ameerika Ühendriikide president Roosvelt andis välja korralduse, millega külmutati Saksamaa ja Itaalia varad ühendriikides. Samal ajal pingestus olukord Aasias, kus Jaapani edasitung põrkus seal kolooniaid omavate Euroopa suurvõimude huvipiirkondadega. Üha enam levisid ka kuuldused mõradest Nõukogude-Saksa suhetes. Nii vahendas 17. juuni Punane Virumaa TASSi teadaannet, mille kohaselt olla „Inglise ja üldse välismaa ajakirjanduses” levivad kuulujutud „sõja lähedusest NSVL ja Saksamaa” vahel absurdsed.
Autost
GAZ-ААА meenutab väliselt veokit Ford Timken, mis põhines Ford-AA mudelil, viimane aga oli omakorda eelkäijaks mudelile GAZ-АА . Kolmeteljelisi Timkeneid pandi kokku Ameerika koostekomplektidest ning need koostetööd toimusid 1931. aasta teisest poolest alates koos mudeliga АА Gorkis tehases „Gudok Oktjabrja“ („Гудок Октября“). Loomulikult olid Timkenid nõukogude spetsialistide poolt päris põhjalikult läbi uuritud. Sisuliselt kujutas GAZ-ААА endast täiustatud ja nõukogude teedele kohandatud Timkenit, mille geomeetrilisi parameeteid oli veidi muudetud. Sõiduki seeriatootmine algas alles 1935. aastal. Toomine jätkus kuni aastani 1944, kuigi pärast seda, kui Saksa pommitajad 1943. aasta juunis-juulis tehase purustasid, pandi uusi kolmeteljelisi kokku ilmselt ainult ladudesse jäänud olemasolevatest komponentidest.Loe lähemalt
